Vikerkaarest sai vihmakaar-ühesõnaga varsti on aeg koju minna

Jätkame kohe järgmisest päevast kus pooleli jäin. 1.juunil pole siin mitte lastekaitsepäev vaid lastepäev aka me saime koolis kummikomme, ma sain viimastetest kunsti tundidest minema sest läksin kooli poolt korraldatud rattasõidule, pluss me saime pärast jäätist. Kui me tahtsime siis perega koju (ratastega) sõita(hostema aitas jäätise jagamisel, sest neil on vaja koolis koguda kokku vanematetunnid ehk nad peavad vabatahlikku tööd kooli heaks tegema ja hostisa oli meiega ratta sõitmisel kaasas) hakkas nii hullult sadama, et kooli aknad lasid vett läbi, kooli esine äravoolutoru peal oli suur “kosk” sest see ei voolanud ära ja kaks sekundit väljas seistes olid sa läbi ligunenud. Lisaks oli meie peade kohal äikesetorm. Nii me siis seisime tarkade nägude ja poole kooliga ukse ees vihma järele jäämist. Seda aga ei juhtunud niipea. Hostisa sõitis siis rattaga koju ja tuli meile autoga järgi. Meie hoovis olev oja uputas mõnusalt üle, pool aeda oli vee all.

Olen teele pannud juba ka kaks pakki ehk põhimõttleiselt 80% Miia elust on tagasi Eestis, küll pappkastides aga ikkagi.

Käisin hostõe, venna ja alumise naabritüdrukuga Freibad'is ujumas. Maksab kaks eurot nägu ja saad olla seal kaua tahad. Ümberringi on seal muru ehk saad vabalt sinna lihtsalt päevitama ka minna, sest väga paljudel pole siin oma aeda. Pluss võrkplalliplats.

Ma ausalt pole näinud kunagi ühtegi kassi nii erinavets poosides magamas kui meie Rosie seda teeb.

Freibergi ja Dresdeni vallutamine Victoriaga. Tema teekond Freibergi hakkas neljapäeval, ta pidi 10h rongidega sõitma, et lõpuks minuni jõuda. Kui ta siis lõpuks 00.06 Freibergis oli, sain ka mina lõpuks silma kinni panna ja magama minna.

Järgmine päev jäime Freibergi, sest pidime kell 16 minema minu hostvenna lasteaiapeole Kaerajaani tantsima. Käisime ujumas enne ja andsin Victoriale moenõu, sõime ennast sushist ja muust jamast lolliks.

Laupäeval lendasime siis hommikul Dresdenisse, tegin Victoriale oma tavapärase linna tuuri ja nautisime lihsalt super kuuma 30.kraadist päeva oma pikkade pükstega. Vahepeal sadas ka kui me otsustasime jõe äärde maha istuda ja oma kalleid puuvilju süüa, kuidas siis muidu kui läbimärgadena edasi.

Pühapäeva hommikul reisis Victoria 12h tagasi koju. Sügav kaastunne, jälle tal rongidega ei klappinud.

Fun fact! Me moodustasime uusi eesti keelseid sõnu. Näiteks sai vikerkaarest vihmakaar/värvikaar ning miinimumist sai minimuum. Laused ei kõlanud ka alati keeleliselt korrektsed aga kes see ikka kõiki keeli perfektselt räägib.

Olen siin paar korda nende oma järve ääres ka kaasas käinud. Ühel kenal pühapäeval otsustasin siis ujuma ka minna ja no kus sa siis sellega, et oleks soe vesi. Ma pidin vees ära jäätuma ja oli pidev hirm, et karpkalad ja forellid söövad mu jalad ära.

Mõtlesin, et vean vahetusaasta ilma presentatsiooniteta Eesti kohta välja. Aga ei, olen teinud nüüd kolm tükki, 4-6.klass. Inglise keele tunnid olen võtnud viimasel nädalal üle mina. Kuna saksalste inglise keel pole just maailmatasemel siis tuleb pidevalt tõlkida. Neljandale klassile õpetasin ka kuidas öelda “Minu nimi on..” ja tunni lõpus said kõik klassist välja kui olid õpetajale öelnud selle lause. Eesti keeles muidgi. :D

Miia tormas 16.juunil jälle Dresdeni, sest oli veel vaja enne ära minekut ühe neiuga kokku saada. Seekord suutsin lõpuks ära käia Elbe jõe paadi tuuril. Tõesti oli ilus ja kuna päike ka paisitis siis võttis lausa hingetuks. Lossid ja viinamarjapõllud on super kooslus.

Pidevad küsimused! Minult küsitakse igapäev küsimusi mu koju mineku kohta. Kuidas ma ennast ikka tunnen? Millal ma lähen? Kas ma ikka igatsen kodu? Mida ma kõige rohkem ootan? Mis mu plaanid kodus on? Jne. Ühesõnaga, mingil hetkel ma otsustasin, et ma ei hakka ajama sellist jama, et ma ikka üldse ei taha koju minna ja ma tahan ikka siia igavesti jääda. See oleks vale. Ma igatsen kodu, mitte nii nagu mõni arvab, et ma nutan siin patja ja midagi ei tee vaid hoopis on tulnud selline ärevus. Mulle ei meeldi need küsimused, sest siis tekib siuke tunne, et ma peaks ennast süüdi tundma, et ma ka lõpuks koju minna tahan. On mulje, et nad tahavd, et ma juba lähen. Imelik aga nii ta on. Mul on tekkinud juba siuke tavaline vastus, et ma on juba aeg koju minna. 10 kuud on pikk aeg.

Natukene veel ja Miia tormab koju!

Lugemiseni!