Minu Mai ja võibolla natuke Aprilli
Ma istun Freiburgis, Lõuna-Saksamaal Starbucksi kohvikus ja mõtlen, millise pealkirja ma peaksin sellele postitusele panema...Millest ma üldse kirjutama peaksin...Kas see on eelviimane postitus mu vahetusaastal...Mida ma üldse saavutanud olen...
Nimekiri asjadest millest siin postituses räägin:
Klassivahetus
Nädalavahetused perega
Veel koduigatsusest
Jälle Dresdenis
30.aprill
Lõuna-Saksamaa
Re-Entry Seminar
Klassivahetus
Nagu ma siis varem mainisin, tuli ette klassivahetus. Hüppasin 10.ndast klassist 11/12.ndasse. Põhjuseks: ma nii tark. Okei okei, tegelt eelmisel klassil hakkas eksami periood ja neid pole enam koolis. Ütleme ausalt, pole väga lihtne 10nda klassi tundidest järsku 11nda omadesse sisse põrutada. Iniemestega polnud keeruline, sest 11-12klass on nagunii 10ndaga enamusajast samas klassi ruumis. Klassiga sobisin väga hästi kokku ja nagu üks mulle ütles, siis olen ma nüüd Nende vahetusõpilane :D Tundides on väga palju igavlemist, sest praegu enne suvevaheaega ja hinnete välja panemist tehakse kordamist enne suuri kontrolltöid. Teen ka palju INDI-tunde ehk individuaalset tööd.
Väike PS! Meil oli inglise keele tunnis arutelu keskkonna probleemide lahendamise üle ja kuidas meie kool saaks asja parendada. Ja ma siis tõin näite, et Viimsi koolis on kastid koolis kuhu saab pudeleid panna mida siis kool ise taaskasutab. Kuna selle väitluse ajal välja tõin, ei arvanud, et keegi sellele erilist tähelepanu pöörab, aga tuli välja, et ühele tüdrukule jäi see kõrva taha. Ta küsis minult veel küsimusi nende kastide kohta ja ütles, et ta tahab seda kui uue projektina võtta( ta kooli õpilasesinduses või täpsemalt on ta õpilaste esitüdruk kui otse tõlkida). Niiet nagu näete, siis Miia päästab Saksamaal keskkonda.
Nädalavahetused perega
Eks neid juhtub siin ka ette. Enamasti sõidame kuskile ratastega või lähme matkama. Mõnikord jõuame mägedesse, teinekord järve äärde kala püüdma. Isiklikult meeldib eirit taludes käia kus lehmad sulle armastust avaldavad. Alati peab olema kaasas kotitäis süüa, sest pärast viite minutit on kõigil lastel juba kõhud korisemas.
Väike PS vol2! Ühel matkal olid meiega kaasas peresõbrad Šveitsist ja tol hetkel sain ma aru kui sa piisavalt kaua Saksamaal elad siis sa hakkad eristama erinevaid dialekte nii Saksamaal kui ka teistes saksa keelet kõnelevates riikides. Tol päeval ma kuulsin nii hästi hoopis teistsugust saksa keelt, vahetusaasta alguses kõrv seda ei eristanud. Mai lalguses käis sõbranna Frankfurdist külas ja tal oli mõndedel kordadel raskusi Sachseni dialektist aru saamisega. Minu pere ei räägi nii tugeva dialektiga aga kui ta oleks mu hostvanavanemaid kuulnud siis ta poleks sõnagi aru saanud. Saan nüüd uhkusega öelda, et saan ise sellest väga hästi aru :D
Veel koduigatsusest
Kunagi ei saa liiga palju koduigatsusest rääkida. On olemas siuksed supervõimasd inimesed, kes seda kunagi läbi ei tee. Arvasin, et olen ka üks nendest, aga teate ei ole. Mõtlesin, et see ükskord juhtub ja rohkem tagasi ei tule. Arvasin valesti. Aprilli lõpus oli üks päev kus ma üldse oma toast välja minna ei suutnud. Ma ei suutnud keskenduda millelegi mida inimesed ütlesid, ma olin nii nõrk mentaalselt kui ka füüsiliselt. Ma olin lihstalt üks zombi. No emotions..Olen südamest tänulik oma hostvanematele, kes said minust aru ja lasid mul too päev üksi oma mõtetega olla. Mõlemad on nad läbi teinud kodust eemal olemise, seega nad teavad mida ma läbi elan. Mõelge vahest enda heaolule ka! Kui tõesti ei ole võimalik istuda kodus omaette, minge jalutama, saage sõbrannaga kokku, minge parki..mida iganes! Üksi olek on ka vahetusaasta juures väga oluline. Minul isiklikult lendaksid ajud nädala pärast puhkusele kui ma peaksin 24/7 inimestega koos olema.
Jälle Dresdenis
Armas Julie tuli mulle paariks päevaks külla ja ma sain talle näidata imelist Dresdenit ja võrratut Freibergi. Liebe Julie war bei mir zu Besuch und ich könnte ihr das wundervolle Dresden und die unglaubliche Freiberg zeigen.
30.aprill
Saksamaal tähistatakse Volbriööd natuke suuremalt kui Eestis. Meie läksime too päev hostvanavanemate juurde külla. Koht kus nad elavad on väike ja seega kui kogu küla kokku kutsuda ei ole rahva mass eriti suur. Pärast lõunal läksime kõik tuletõrjemaja ette sööma. See on nii öelda küla keskus. (Saksamaal on väga suur osa tuletõrjest kokku pandud vabatahlikest). Siis anti lastele, ka mulle kätte tõrvikud ja me kõndisime üheskoos põllul olevale lõkkeplatsile. Seal süütasime lõkke..noo see oli sama suur kui kolm elevanti üksteise kõrvale panna. Tipus säras oma hiilguses nõia kuju, mis siis..põlema pandi. Jamh, selline oli minu volbriöö.
Lõuna-Saksamaa
Seljakott seljas käisin läbi linnad Nürnberg, Freiburg ja München. Tundide viisi bussisõitu ja kilomeetrite viisi jalutamist, aga erinevaid kohti on väga võimas näha. Paar pilti praeguseks, panen videokese kokku hiljem.
Re-Entry Seminar
Vahetusõpilased ikka üllatavad ja jäävad alati nendeks kõige lahedamateks inimesteks maamunal. Olin alguses tegelikult veidi närvis sinna sõites, sest ma tulin Sachsenisse alles pärast esimest vahetsõpilaste kokkusaamist siin regioonis. Võtsin juba viimase bussisõidu ajal viielt vahetusõpilaselt sabast kinni ja vedasin ennast nendega ööbimispaigani kaasa. Kui nimesid kirja panime siis nägin nimekirjas, et ka USAst inimesi, ma olin nii excited, sest mul alati klapib nendega kõige paremini. Seegikord ma ei eksinud. Nädalavahetuse põhigrupp: Eesti, USA ja Mehhiko. Nägin jälle Belgia neiut keda tundsin juba keskaastaseminarilt..ma olin nii kuri ta peale, sest ma ei teadnud et ta siin elab..Šveits, Egiptus, Moldaavia, Rumeenia, Venemaa, Hiina, Jaapan olid ka esindatud, kellega rohkem ja kellega vähem nädalavahetusel aega veedetud, aga ausalt kõik oli super hüper tore. Meile räägiti kõigest mis on seotud lahkumisega ja kultuurišokiga kodumaal, tänamisest ja plaanidest. Igapäev oli üle 20ne kraadi ja päike säras taevas. Mängisime õues lauatennist, võrkpalli ja kuulasime muusikat ning rääkisime maast ja ilmast. Sees saime mänigda ka piljardit. Teisel õhtul tegime lõket ja küpsetasime „Pulgasaia”(Stockbrot). Pühapäeval tulid pered grillima ja ühele loengule. Siis tegime meie nagu ikka etteaste, et oma hostperesid tänada. Alustasime kolme luuletusega mille ukulele saatel ette kandsime. Siis tegime ühe pika rea tänulauseid oma emakeeles. Viimaseks surusime üksteisele küljealla ja laulsime John Lennoni „Imagine”it. Kõige kõige viimaseks andisme peredele üle aastaraamatud, kus olid sees meie tänukirjad ja fotod meie ajast koos. Mitmel tuli seal isegi pisar silma. Me oleme kõik lõpusirgel...
Pildid mis jäid järgi
Lugemiseni!