Emotsioonid löövad sind mõnikord lihtsalt rusikaga näkku
Vahetusaasta pole ainult lust ja lillepidu ning ma tunnen, et on viimane aeg koputada mu emotsioonide koduuksele ning uurida, mis mu väikeses peas viimase seitsme kuu jooksul toimunud on.
PS! Tulevane vahetusõpilane, palun ära võta seda liiga tõsiselt. Kõikide vahetusaasta on erinev ja kõik kogevad seda teisiti. Astu vahetusaastasse positiivse suhtumisega, aga ole valmis ka kõigeks muuks ja tegelt ka, kõigeks.
Ma loodan, et selle kirjutamine mõjub mulle teraapiana. Seda on mul väga vaja. Mõnikord koguneb kokku nii palju mõtteid ja sa ei oska nendest enam mingit moodi lahti saada. Asi on eriti keeruline, kui sa pole enam kohas, kus sa oled 18 aastat kasvanud, perekond ning sõbrad on tuhandete kilomeetrite kaugusel, keel on pudru ja kapsad ning keegi hoiab sul pidevalt silma peal, et sa ikka midagi valesti ei teeks.
Alustame veidi lõbusamal noodil. Mul on siin koguaeg külm. Okei, võibolla see ei kõla nii hästi, aga Eestis, kodus(majas), polnud mul kunagi külm. Siin ükskõik kelle majas või millises koolis ma olen, alati on külm. Võibolla ma tunnen ainult inimesi, kes ei küta oma kodusid, aga ausalt, ma olen viimased seitse kuud ainult lõdisenud. Imestan, et ma koguaeg haige pole.
Koduigatsus on üks imelik asi. See on nagu koguaeg kuskil nurgas olemas, sa tead et see kükitab su läheduses, aga alati see välja ei hüppa. Samas võib see sind aga üllatada kõige ootamatutel hetkedel. Ajal, mil sa seda kõige vähem ootad. Vahetusõpilaste seas on norm, et koduigatsus tikub ligi jõulude ajal. Minul istus igatsus aga veel kuskil eemal. Oli küll teistsugune, aga see polnud veel päris õige igatsus. Sama oli ka perevahetuse ajal. Kas oli raske? Jah, aga ma tahtsin, et mul siin kõik hästi läheks. Polnud veel aeg koju minna. Minule hüppas aga koduigatsus selga nüüd. Märtsis. Ajal, kus mina seda ausalt üldse ei oodanud. Kõik on super hästi. Mul on sõpru üle terve maailma, keskaasta seminarilt sain neid veel juurde, koolis pole ma üksi, linnas on veel sõpru, perekond on imetore ja juba on paigas järgmised plaanid. Seetõttu tunduski mulle nüüd koduigatsuse ligi hiilime imelik. Mulle meeldib oma praegust olukorda kirjeldada järgmiselt: “Kas sa tead seda hetke, kui sa loed raamatut ja lõpuni on veel minna kuskil 50 lehekülge ning sa tahad selle nüüd ja kohe ruttu läbi lugeda. Olgu nii hea või halb raamat kui tahes, aga see tunne kui sa saad raamatu kinni panna ja öelda, et oeh sain läbi.” See on see, mis mind praegu valdab. Nii vähe on jäänud ja imelikud emotsioonid võtavad üle. See on kohale kutsunud ka koduigatsuse. Olen arvatavasti üks väheseid, kes istub keset märtsi vahetusriigis koduigatsusega. See on tihtipeale aeg, kus õpilasel on keel enamvähem selge, sõprade seltskond on olemas ning perega läheb kõik hästi ja soojad ilmad hiilivad lähemale.
Hetkel, istun ma bussis, teel Berliini ja sealt edasi Bonn'i. Teisele poole Saksamaad sõidan ma ca. 13 h, bussiga muidugi. Nüüd võtsin selle avaldamata postituse uuesti lahti ja lugesin läbi. Tõsi, see mõjus kui teraapia. Sain oma mõtted kirja panna ja ennast natuke muredest tühjemaks lasta. Olen koduigatsusest lahti saanud. Järsku ta kadus ja palju kergem hakkas. Ükspäev ma tegelesin oma asjadega ja sain aru, et mul pole enam südames nii raske ning koju nagu ka ei taha enam minna. Enne jõllitasin oma telefonis koguaeg päevade loendamise app'i nagu see oleks pidanud kiiremini liikunud kui ma seda 24/7 vaatan. Koduigatsus läheb üle rahvas! See on üks raske asi ja ma ei olnud seda võibolla et isegi varem sellisel moel kogenud, aga inimesed sinu ümber aitavad sind alati. Keegi pole üksi ja leia endale tegevust. Kui sul on tunne, et sa pead veetma aega sõpradega või hostperega ja lihtsalt kõik unustama siis palun väga, lase käia. Kui sa tahad oma voodis õhtul üksinda kurba filmi vaadata ja kommi süüa siis keegi ei keela. Me kõik „paraneme” erinevalt. Ära lase kellelgi öelda, et sa seda valesti teed.
(Mu badass pere Eestis kes otsustas fotosessiooni teha enne kui mina minema lendasin :D Foto: Mari Pukk)
Lugemiseni!