Keskaastaseminar Münchenis aka parim nädal

Teisipäev sõitisin seitse tundi rongis Possenhoffenisse, kus toimus meie keskaastaseminar. Mis see täpselt on? 40 vahetusõpilast tulid kõik ühte kohta kokku ja toimus kõige lahedam nädal üldse. Neid toimub kahe kuu jooksul Saksamaal erinevates linnades ~13 tükki. Sain endale varem ühe sihtkoha valida. Minu valikuks osutus München, seminari alateemadeks poliitika ja keskkond.

Teisipäev: jäin nimelt oma viimasest rongist maha ja pidin järgmisega minema, sest eelmine jäi 20 minutit hiljaks. Seda tegelt teha ei tohiks, isegi piletit kontrolliti aga midagi ei öeldud. Pidin nimelt kolme rongiga kohale sõitma. Sinna kõndides kohtasin juba tee peal kahte võpi. Sa lihtsalt kuidagi tead, et need inimesed on võpid. Üks oli Bulgaariast ja teine Jaapanist. Jõudsime kuskil kell 17 kohale, meile tehti kiire maja tuur ja siis saime sõpradega chillida kuni õhtusöögini. Mina teadsin seminarilt kahte inimest enda keelelaagrist. Õhtul toimusid veel väikestes gruppides tundma õppimise mängud. Räägiti üle reeglid, soovid jne. Magasime me mitmekesi tubades. Mina olin ühes toas tüdrukutega Mehhikost, Belgiast ja Saksamaalt. Nimelt oli meil seal veel neli vahetusõde/venda vahetusõpilastega kaasas. Pidin magama narivoodi teisel korrusel. Ja ükskõik kuidas ma ennast liigutasin see voodi kägises.

Kolmapäev: Kolmapäeval olime me erinevate grupitööde ja rääkimistega hõivatud terve päeva. Käisime korra ka järve ääres, kus nägime silmapiirl Alpe. Rääkisime vahetusperest ja keskkonnast, mille põhjal toimus ka hiljem diskussioon kahe tiimi vahel. Päris lahe on mõelda, et vahetusõpilased pidid üksteisega vaidlema saksa keeles. Õhtul toimus Bayern challenge. Võistlus toimus viies erinevas tiimis, pidi läbi tegema viis erinevat ülesannet. Esimene ülesanne meie tiimil oli vaadata VIDEOT Bayerni ühest rahvatantsust. Selle järgi tuli meil teha oma tantsukava. See ei olnud meie tiimi kõige parem esitus ütleme siis nii. Teine ülesanne oli õllepudeli avamine mingil lahedal viisil, kasutada oli lusikas, kustukumm, marker ja mingid siuksed napakad asjad. Avamise eest sai stiilipunkte ja siis sai punkte veel selle eest kui ilusti õlu klaasi valati ja kui kena vahukiht peale jäi ning kui kiiresti see tühjaks joodi, pluss kõik pidi vähemalt ühe lonksu võtma(Õlu oli alkovaba). Meie tiim avas õllepudeli hammastega ehk max puntkid, ma tean, et eelmisest tiimist saime kiirema aja ka. Kolmas ülesanne oli soolakringlite söömine, mis olid riputatud niidi külge rippuma ja sa pidid ühe ära sööma ja tagasi jooksma. Saime kiireima aja. Kuna Bayern on tuntud kui ekstreemsus ekstreemsuse otsa, siis on neil ka väga palju sõnu millest ülejäänud sakslased aru ei saa. Siis pidime nende sõnade tähenduse välja mõtlema. Viimaseks ülesandeks oli suurte õlle klaaside hoidmine, veega täidetud, õle kõrgusel, enda ees. Pakkusin ennast siis koos kahe oma tiimi kaaslasega võistlema. Mina, Itaalia tüdruk ja Mehhiko poiss. Esimene minut oli okei, siis vajus Itaalanna ära, teisel mintuil vajus Mehhiklane ära ja siis hakkas terve ruum mulle kaasa elama. Mul pidi õlg pärast maa alla vajuma. Raske oli ja kahetsen, et natuke kauem, kolme minutini ei venitanud, aga pluss punkte saime sellegi poolest, sest tüdrukutest ja enamustest poistest oli mul parem aeg. Mu aeg oli 2,46. Parim aeg oli vist Moldovlasel, veidi üle kolme minuti. Seega naised pole kuskilt otsast nõrgemad. Vaadake neid naisi Oktoberfestil kes 20 kannu korraga kannavad! Kahjuks see aga meie tiimile võitu ei toonud ja jäime teiseks.

(Vaid näide õlleklaaside hoidmisest, meile pole kõiki pilte seminarist saadetud)

Neljapäev: Igapäevaselt oli väike osa sisustatud ühe alateemaga. Võimalik, et see päev oli teemaks plast ja kile vees. Pärast lõunasööki läksime Münchenisse. Esimese asjana toimus meil paaritunnine linnaralli. Siis saime paar tundi vaba aega, mille sees pidime ka söömas käima ja siis oligi juba vabaaeg läbi. Pärast kohtusime kõik jälle purskkaevu juures ja läksime väikeste gruppidena jälle edasi. Meie grupp läks teatrisse muusikali vaatama. See oli ühe muusikalide autori 100.sünnipäeva kontsert. Erinevad muusikalitükid kokku pannud, see mulle eriti ei meeldinud. Oleks tahtnud ühte tervikut. Teine grupp läks kinno ja kolmas uisutama.

Nagu näete, siis Sachsenis olen täiesti üksi, kõik on minusti nii kaugel. Kui keegi ei tea kus asub Sachsen, siis paremal pool, enamvähem keskel, kus see üksik silt minu nimega asub.

Reede: Kohe pärast hommikusööki seadsime sammud jälle Müncheni poole. Üks grupp läks Dachau koonduslaagrisse, teine Saksa muuseumisse ja meie läksime inim- ja loodusmuuseumisse. Hiljem istusime maha liikuva sushi restoranis. Ja, noh tulemust näete siin. Maksime poole tunni söömise eest, kogemata istusime 45 minutit aga kõhud saime korralikult täis. Õhtul toimus väikeste gruppidega vaikne diskussioon ehk sa ainult kirjutad suurele paberile. Meie küsimus oli: kas vahetuspered peaksid raha saama? Mängisime ka erinevaid mänge.

Laupäev: Hommikusöök, kiire paus ja väikestes gruppides kohtumine. Seekordne teema oli minu mäletamiset mööda kohanemine. Rääkisime sellest ja tegime erinevaid mänge/harjutusi. Pärast seda toimus lõunasöök ning hakkas õhtuseks galaks ettevalmistumine. Meie ehk vahetusõpilased pidime tegema midagi tänutäheks tiimile. (Samal ajal toimusid ka individuaalsed vestlused tiimi ja vahetusõpilaste vahel, et sa saaksid rääkida oma muredest ja rõõmudest. Päris mitu vahetusõpilast tulid tagasi vestluselt ja teatasid, et peavad hakkama nüüd pere vahetama ehk mõnele andis see vestlus viimase tõuke suure otsuse langetamiseks)(Samal ajal ka auto ehitamise challenge, meie tiimi tulemust näete pildilt ehk taaskasutus to the max)

Mina ja kaks tüdrukut pidime tegelema kaunistustega aga ütleme siis nii, et ega need seda ruumi kaunimaks küll ei teinud. Meil polnud väga millegagi töötada. Kõik ketid, mis üles riputasime, kukkusid alla ja õhupallid lõhkesid enamus enne peo algust. Õhtuks pidid kõik veidi pidulikumalt riidesse panema, mõni nägi rohkem vaeva, mõni vähem. Õhtune programm nägi välja selline, et alguses tegid erinevad kultuurid mingeid esitusi tiimile, enamus olid tantsud. Siis toimus kiire klaveri mäng ja laulude äraarvamine ning auhindade jagamine ning tiimi tänamine erinevates keeltes. Pärast kõike läks lahti tantsimine ja nii kella neljani välja, kuni tiim ei viitsinud enam üleval püsida ja meid kõiki magama saatis.

(Nagu pildilt näha siis paistan ma igat moodi välja, nii oma värviliste riiete kui ka "valgete" juuste poolest nagu mulle seal öeldi :'D)

Pühapäev: Viimane päev. Ahh kuidas ma hüvastijätte vihkan. See on vahetusaasta kõige kohutavam aspekt. Sa pead koguaeg kellegagi hüvasti jätma. Mitte alatiseks, tõsi, aga raske on see ikka, sest sa kunagi ei tea millal sa neid uuesti näed ja nendega koos oli nii tore ning sa lihtsalt ei taha naaseda oma tavalise igapäeva elu juurde. 7.30 äratus, tuli oma kohvrid,kotid pakkida ja alla sööma minna. Viimane hommiksöök koos. Kõik muidgi polnud korraga söömas, sest eelmine pikk öö oli kõigile kurnav ja enamus võtsid viimast, et kauem magada. Siis koristasime toad ning kogunesime Oktoberfesti tuppa, kus tegime viimase koos istumise, tiim andis meile mõtteid edasisele vahetusaastale kaasa ning siis hakkas hüvastijätt. Toimus veel väike konfetti sõda ja ning kell 10.15 asusime teele, mäest üles, raudteejaama poole.

Freibergi jõudes tulid mulle vastu mu hostisa, -õde ja -täditütar. Kodus jooksid hostvennad mulle otsa ja kallistasid ning ütlesid, et ma olin ikka niiii kaua ära. Hostisa ütles, et tema ei saa ka nii suurt reaktsiooni kui ta tööreisidelt tagasi tuleb. Nii hea tunne oli kui said teada, et sind oodati niii väga koju.

See nädal on super, sest sa jätad kõik igapäeva mured natukeseks ajaks seljataha, sa leiad nii palju uusi sõpru ning sa saad aru, et sa pole üksi, kõik vahetusõpilased hoiavad üksteist ning see kõik oli lihtsalt nii super hüper tore. Sa pead terve vahetusaasta ise läbi tegema, et aru saada kui tähtsad on sellised nädalad kus sa ainult endasugustega koos olla.

Keele kohta nii palju, et seal jäi mulle selline mulje, et esimesena tulid need, kes olid keelt varem õppinud, nende keel oli kõige parem. Siis tulin mina. Ning siis Lõuna-Ameeriklased ja Asiaadid. Rääkisin sellest oma betreueriniga ka, ta ütles, et see alati nii, sest ladinlastel on alati palju hispaania keelt kõnelevaid sõpru lähedal ja asiaadid on tagasihoidlikumad ja ei räägi nii palju, seega vajavad rohkem aega. Palju sain aga kõigi käest kiita kui küsiti pärast pikka vestlust kaua ma saksa keelt õppinud olen. Kiitusi oli alati tore kuulda :)

Lugemiseni!