"Ma olen vahetusõpilane Saksamaal"-artikkel Viimsi Teatajale

Ma mäletan veel seda hetke, üle aasta aja tagasi, kui ma otsustasin oma sõpradele pärast YFU lepingule allakirjutamist teada anda, et lähen aastaks minema. Ainuke, kes peale seda uudist veel naerusuil laua taga istus, olin mina. Üks hullmeelne tüdruk, kes otsustas, et Eestist tuleb mõneks ajaks jalga lasta ja uus keel selgeks saada.

Ma olen vahetusõpilane Saksamaal.

Riigis, mis pole Eestist sugugi kaugel, aga juustu süüakse siin kolm korda päevas ja saia sama palju kui Eestis kartulit. Riigis, kus põhjaosas on ainult punastest tellistest majad ja küngas pole kõrgem kui 5m. Paarsada kilomeetrit lõunasse, kohas kus ma nüüd elan, asuvad majad 400 meetri kõrgusel merepinnast, inimesed on kohutavalt armsad ja räägivad saksa keelt naljaka dialektiga ning ütlevad zwai asemel zwo. Riigis, kus algus oli raske, aga nüüd võin öelda, et olen leidnud oma kodu Sachsenis, liidumaal, mis igal sakslasel paneb kulmu kortsu tõmbama aga mulle kõige armsam on. Riigis, kus ma alles eile sain rääkida esimest korda kellegagi näost näkku eesti keeles ja see tundus nii imelik, et saksa keelele üleminek tundus ainuõige valik. Riigis, kus sõbrad kallistavad igakord kui teineteist näevad ja üksteise juurest ära lähevad. Riigis, kus religioon ja veganlus on sama tähtsal kohal ning rongipiletid on nii kallid, et saad aru miks kõik rattaga sõidavad. Riigis, kus Whatsapp on ainuke suhtlusvahend ja enamus vahetusõpilased ainult USAs käinud.

Riigis, kus kõik filmid on saksa keeles ning raamatupoes leiad sa ainult ühe enda suuruse riiuli inglise keelsete raamatutega.

Riigis, kus saad pooletunniga sõita 100 meetrit kõrgemale talvevõlumaale.

Ja teate mis? Ma õpin siin saksa keelt! Keelt, mida räägib üle 200 miljoni inimese ja millel on erinevaid dialekte ning mida kõike muud. Keelt, mida mina otsustasin õppima tulla Saksamaale, ilma, et ma oleks seda enne kuskil õppinud.

Keelt, mida ma tulin siia õppima, sest mulle meeldib see idee, et saan öelda kunagi, et oskan kaheksat keelt ja vahetusaasta on üks samm sellele lausele lähemale. Keelt, mida ma õppisin 3 nädalat kõige lahedamate võp-idega, USAst, Jaapanist, Lõuna-Koreast ja Türgist, Freibergis keelelaagris. Keelt, mida ma hakkasin nullist õppima alles siin ning nüüd julgen juba tunnis suu lahti teha. Keelt, mida ma mõnikord vihkan, sest ma ei leia ning ei oska sõnu enda väljedamiseks ja mõnikord armastan, sest ma sain vestluses kaasa rääkida, ilma, et keegi minu poole eraldi pöörduma oleks pidanud. Keelt, kus on ARTIKLID ja keegi neid tegelikult kasutada ei oska. Keelt, mida aitavad su hostvanemad sul õppida, sinu vigaseid lauseid parandades.

Keelt, kus sõnajärjestus lauses on tegelikult väga oluline, aga mõnipäev sa lihtsalt ei jaksa ning paned sõnad ritta ja loodad, et keegi sai aru mida sa sealt laua pealt süüa tahtsid. Keelt, mida ma olen viis kuud õppinud ja saan veel sama pikalt õppida, sest see keel on sama keeruline kui kõrvaklappide lahti harutamine kehval päeval.

Elan siin vahetusperes ja käin perelastega samas koolis.

Peres, kus mind koheldakse kui oma last ehk jah, mul on ka oma majapidamistööd.

Peres, kus nädalavahetused hakkavad kell kaheksa, sest miks mitte?

Peres, kus käiakse pühapäeviti kirikus ja kellel on tänu sellele tutvuseid rohkem kui saia hommikusöögi laual(mida on palju).

Peres, kus mul on vanemad, kaks väikest venda ja väike õde, kaks küülikut ja paks kass.

Peres, kus jõulude ajal on nii paljudel vaja külas käia, et oma voodit näed alles pärast aastavahetust.

Koolis, mis on erakool, 200 lapsega ning asub minu majast kümne minuti kaugusel.

Koolis, mis on ehitatud neljakorruselisse kortermajja ja minu klass asub viimasel korrusel.

Koolis, kus on ainult paaristunnid ja 3-4.tund on alati iseseisev töö.

Koolis, kus õpilane on inimene, indiviid, mitte ainult number.

Koolis, kus mina käin kümnendas klassis, mille nimeks on Mustad Pääsukesed. Igal klassil on oma värv ja loom.

Koolis, kus kaheteistkümnendas klassis käib vaid kaks õpilast, sest Saksa koolisüsteeme on nii palju erinevaid ja nende kõikide vahel on selles koolis võimalik valida.

Koolis, kus kõik võtavad oma söögi kodust kaasa, sest koolilõuna on kallis ja selle peab ette tellima.

Aastaga saad sa endale juurde palju kogemusi ja mälestusi, kahjuks pole kõik siin ainult positiivne aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Lõppude lõpuks on meelde jäänud vaid need kõige kõigemad. Vahetusaasta toob välja sinu parimad ja halvimad küljed ning sa leiad endale mitu uut perekonda, kes sind terve aasta vältel toetavad.

Mina tänan kõiki oma toetajaid südamest; neid kes mind aitasid materiaalselt, neid kes mind aitasid mentaalselt ja jätkavad siiani. Ilma teiste abita ei ole vahetusaasta võimalik. Kui sul on soov ennast ületada ja näha kõige tavalisemaid asju uues valguses, siis mine YFU kontorisse, need inimesed on pere, nad ei hammusta vaid aitavad sul kogeda midagi põnevat.

SIIT saate lugeda artikklit lehest!