Ma olen enda üle mitu korda uhke

Kohe on vaheaeg ukse taga ja tuleb ruttu uus postitus teha, et selle lugemine pärast kolme tundi ei võtaks.

Najaa eks see aeg siin päris kiirelt läinud, usun et seda lauset kohtab iga võpi blogis või instagrami postituses. Juba on veebruar ja mul see kuu nii palju plaane, et kui ma tagasi koju lõpuks jõuan on 26.veebruar. Nendest plaanidest räägin lähemalt järgmises postituses, kuhu panen kirja ka, mis ja kellega toimus. Aga nüüd viimase nelja nädala juurde.

Alustame siis kohe hinnetest, see ju siiski kõige olulisem osa. Sain inglise keele proovieksami 1!! Ja noh ega siis õnn igavesti ei kesta, matemaatika hindeks sai seekord 5. Noh natuke tuleb ennast süüdistada aga raske on kõik teemad nädalaga üle korrata eriti kui sa oled hoopis midagi muud viimased neli kuud õppinud. Teksti arusaamise taha jäi ka üpris palju, oma sõnaraamatut eksami ajal lapata on päris aeganõudev.

Sama nädala kolmapäeva õhtu saime tormihoiatuse ehk kool saatis laiali kirjad, et neljapäev on lühendatud koolipäev, poole üheni, sest torm pidi väidetavalt kell kaks siia jõudma. Isiklikult ootasin midagi suurt aga meie alas tõusis tuul ainult väheke, Amsterdamis pidi tuul väidetavalt olema 140m/s, meil 120 aga selleni see ei jõudnud. Koolist koju minemiseks ei olnud alguses vanematelt luba vaja, noorematel klassidel jah, aga kümnendatel mitte. Siis aga pidime õpetajate käsul oma vanematele helistama, kes siis meile ikkagi loa pidid andma.

Reedel pidime klassiga Dresdenisse rongiga minema, töömessile. Kell kaheksa rongijaamas hakkas siis seinapeal teadetetahvlil tekst jooksma, et rongid hilinevad 50minutit. Siis tuli järgmine teade, et kõik sõidud on ära jäetud. Läksime siis sama tarkadena kooli tagasi ja tegime kolm tundi iseseisvat tööd kuni õpetaja siis ütles, et minge koju. Põhjuseks oli rongide ära jätmisel arvatavasti eelneval päeval olnud torm.

Eks Miia ikka oskab haigeks ka jääda ehk nädalavahetusel sain mina palju palju palju teed juua. Pühapäeval pidin siiski soojade koduseinte vahelt välja minema, läksime nimelt perega Chemnitzisse balltetietendust Mowglist vaatama ja pitsat sööma. Teatris istusime kolmanda korruse ehk kõige viimasel korrusel kõige viimases reas. Ei virise otseselt küll, sest kõik oli kenasti näha.

Järgmine nädal tuli soetada lõpuks talvepapud, mis aga ära kadus oli lumi ja külmad ilmad. Nädalake oli 8-10 kraadi sooja ja no kuhu sa siis selliste ilmadega talvesaabastega lähed. (Õnneks nüüd on lund).

Nüüd käin jälle jõusaalis ka, natuke nuriseda ikka annab. Neid jõusaale siin ikka ei anna võrrelda Eestis olevatega. Palju väiksemad ja masinad pole ka just kvaliteetsemate killast aga alati saab halvemini eks, niiet tuleb positiivselt mõelda. Trenni saab siiski tehtud, või mis?

26.ndal käisin sõbrantsiga Theaterball'il. Mida see aga üldse polnud, oli ball. Võibolla kuskil nurgataga teises ruumis oli ball, aga tegelikkuses oli see hoopis erinevad teatri, ooperi ja muusikali etendused koos. Käisime neli tundi elrinevaid vaatamas. Terve teatrimaja oli ära kaunistatud Mehhiko stiilis. Etendused toimusid läbi kolme korruse erinevates ruumides.

Too päev oli meil koolis ka kehaline. Miks see nii eriline? Sest siin koolis see oli mul esimene. Nimelt on see mul siin üle iga kahe nädala. Tund algas teooriaga, õppisime kus, millised lihased on ja kuidas need töötavad. Siis tegime kiire zombipalli mängu ja siis erinevaid harjutusi lihasgruppidele. Midagi teistmoodi, sest õpetaja oli tunniga väga seotud, mida ma pole väääga pikka aega näinud. Pluss õpetaja rääkis tugeva dialektiga saksa keelt, aga ma sain aru. I'm proud! Pluss meil on klassis veel üks võp, Itaaliast. Ta ei saanud aru mida tegema peab ja siis õpetaja hakkas järsku sujuvalt itaalia keeles rääkima.

Laupäeval käisime perega jänkude/kanade ja muude selliste kodu/taluloomade näitusel. Seal oli võimalik neid ka osta. Ja ma leidsin endale ka uue hirmu. Haned...Neli hane olid üksteise kõrvale ja peale asetatud puurides, sain neid väga lahedale vaatama minna ja kui nad oleks lahti olnud siis neil oli juba siuke pilk, et nad oleks mind ära söönud. Kui ämblikule saad sa veel peale astuda siis sellise eest ei jookse sa äragi.

Pühapäeval käisime kirikus, seekorda aga teises, sest mu hostvend sai endale sealt oma matkaseltskonna (või mis see täpselt oli ei oska öelda) märgi/numbri. Pärast toimus seal lõunasöök. Ehk me olime 9.30-13.00 kirikus. Käisin hostvendadega vahepeal õues mängimas ka ja söök oli muidugi kõige olulisem.

Esmaspäeval läks hostema tööasjus Leipzigi ja sain kaasa sõita. Esimene kord seal ja ausalt mida rohkem ma neid linnu näen seda rohkem ei suuda ma enam nimekirja koostada kuhu Saksamaal keegi kindalasti minema peaks. See linn oli segu Berliinist, Hamburgist ja Dresdenist. Kõik need linnad on super seega mida teha? Ühesõnaga minge igalepoole, kõige lihtsam aga olge valmis bussipiletite eest hingehinda maksma. Ma maksin 2,60€ ~10mintuti sõidu eest. Kui armas, mul tuli just praegu seda kirjutades meelde, et ma oleks pidanud oma sõidukaarti näitama, sellega saab 25% alla. Issand kui loll ma olen. Eks elu õpetab.

AAAAA ja ma räägin matemaatikas tunnis kaasa. Ma ühekorra tegin kogemata suu lahti ja nüüd õpetaja küsib ja laseb mul ka vastata. Palju rääkima ei pea muidgi, numbreid peab oskama ja paari sõna mis matemaatikaga seotud aga ma ikka nii PROUD. Üldse ma olen nii uhke kõige üle see kuu.

Olen ka avastanud, et nüüd kuna mu pere kõigiga igalpool suhtleb ja kõiki tunneb, siis olen ka mina kõigile nüüd tuttav ning kõik tulevad mind ka tervitama ja rääkima isegi kui ma perega koos pole. Koolis ka perede lapsed jooksevad minuni ja räägivad, ühe tüdrukuga jalutame koos vahest koju, sest ta elab meie kõrval. Tunnen ennast vahest väga sotsiaalsena siin, teine päev jälle siuke tunne, et ei tea kedagi. Eks see vahetusaasta natuke confusing.

Reedel käisime hostemaga kinos. Kuna film hakkas alles 22:50 siis pidin väga pingutama, et silmi lahti hoida enne minekut. Ütleme nii, et mu unegraafik on väga muutunud. Ma pole kunagi läinud kell 20 magama, aga näe siin sedagi juhtunud. Ma magan siin nii palju, et see pole isegi naljakas enam. Ma vajan nii palju und, et ma suudaks isegi karust rohkem magada kui vaja oleks. Kui me siis lõpuks minema hakkasime, loomulikult ratastega, siis sain vändata ainult mäest ülesse. Hostema on siin juba aastaid harjutada saanud mäest üles-alla sõitmist, aga ütleme nii, et pole seda väga harrastanud. Ma väntasin elu eest, et hostemale järgi jõuda. Kohale jõudes mu jalad olid nagu makaronid ja lihased andsid kohe tunda. Kopsud olid valusad ja hingasmisraskused olid kohe kõrvalt võtta. No ega ma siis välja ei saanud näidata, et ma suremise äärel olin, inimese kõrval, kes oleks võinud veel ühe kiire tiiru teinud. Filmiks oli „Between two mountains”. Ja jällegi olen ma niiii uhke, sest raha ei läinudki raisku, ma sain aru!! Saksa keel pole enam nagu üks sõna teises kinni vaid tundub midagi täiesti normaalset. Ma sain aru!

Laupäeval käisin hommikul hostõe ja vennaga raamatukogus. Pärastlõunal läksime hostõe, täditütre ja vanaemaga uisutama. Kaks tundi uiskudel ning siis vanaema poole filmi vaatama. Kuna uisulaenutus teeb kohe kõik hinnad poole kallimaks, laenasin alumiste naabrite käest uisud.

Pühapäeval, 4.veebruaril, kirik nagu ikka. Seekord meie oma kirkus ja jälle lõunasöögiga. Seekord põhjuseks kiriku oreli 300.sünnipäev. Ma pole veel enne meie kirikus nii palju rahvast näinud.

Kuna tuli jälle natuke lund maha, läksime kell 15 kelgutama. Saime jälle kaks tundi lumes möllata, nii palju kui seda lund seal mäel veel alles oli. Kuna lumi jälle üle pika aja maas, siis olid kõik sama mõttega lagedale tulnud ja mägi oli juba porine kui meie sinna jõudsime. Meid see aga ei takistanud. Kelgud libisesid sama hästi lume ja pori lögal..seega.

Viimasel nädalal enne vaheaega toimus neljapäeval talvespordipäev. Pidime uisutama minema, aga kuidas siis veel kui kõik peab ikka untsu minema. Mõlemad kehalisekasvatuse õpetajad on haiged ja me läksime lihtsalt oma klassijuhatajatega + üheksas ja üheteistkümnes/kahteistkümnes klass kõigepealt Alberts parki kulli/lipuvarastamist mängima. Seal pidime kõik peaaegu ära külmuma ja siis läksime edasi jääplatsi juurde, kus oli võimalus jääpeal jullade libitsamise mängu mängida, aga suur osa läks sisse istuma ja niisama rääkima ning sööma, sest tõesti mul pidid too päev varbad otsast kukkuma. I'm so sorry, ma ausalt ei tea kuidas seda kutsutakse kui sa libistad seda ketast mööda jääd ringi sisse. Terve kooli uisutamised jäid ära ja kõik tegid midagi erinevat.

Reede, viimane kooli päev ehk kõik pidid selga panema kostüümid. Nagu ma aru sain oli see ka kooli sünnipäev. Kõikidel klassidel oli oma teema, meie oma olid anders ehk midagi teistsugust. Ühesõnaga jäeti vabad käed. Tegin endale lihtsalt hästi tugeva meigi, prillid ja sellega minu kostüüm piirdus, sest no mul tõeti pole siin midagi kaasas.

Mis aga mulle tõesti meeldis, oli see, et terve kool tegi kaasa, kõikidel olid oma teemad ja keegi ei pirtsutanud otseselt vaid pandi kasvõi mingigi väike element enda riietusele juurde. Õpetajad nagu ikka läksid sajaga välja ja ega neid õpilasi ka vähe polnud kes oma riietusega väga väga palju olid vaeva näinud. Esimese tunni ajal toimus spordihallis väike moeshow kus kõik klassid näitasid oma kostüüme, meie klass võitis. Teiseks tegid kõik väikeseid etendusi oma klassidega. Meie vaatasime ainult üheksandike omasid. Seal jäime kolmandaks, mis oli imelik, sest meie omad olid kõige paremad. Ma ei ütle seda, sest ma käin seal klassis, vaid teised polnud üldse nii palju vaeva näinud. Ja kõige viletsam võitis. Kõik protesteerisid, just saying. Ehk on tõestus, et ma ei toeta vaid meie klassi. Saime moosiga täidetud kukleid ja limonaadi, pärast seda pidime mõnda aega niisama istuma ja ootama ning siis saime koju vaheajale minna. Nüüd ootab ees kaks nädalat reisimist. Homme juba Dresdenisse.

Lugemiseni!