Ma ütlesin seda juba sulle 57 korda!

2018 on käes ja mina ikka Saksamaal. Aastavahetust tähistasin koos pere ja peresõpradega.

Päeval käisime kirkus ja siis toimus õhtusöök. See oli väga huvitav, sest kõigepealt tuli meil suitsuandur kinni katta, et me saaksime laua peale „grilli/pliidi” panna ja seal enda toitu teha.

Valikus oli kala, kartul, erinevad lihad, mais, seened, sai ning juust muidugi ja ega vein ka ei puudunud. Süüa oli seal veel ja said endale kokku meisterdada mida tahtsid. Kui meil siin veel kell 23 oli, tuli teha kõned Eestisse, et head uut aastat soovida. Kui meil aastavahetus kätte jõudis läksime õue rakette laskma, naabrid tulid ka tänavale koos šampusega ja nii möödus minu aastavahetus.

Esimesel käisime koos perega ja hostvanaisaga ning nelja koeraga metsas jalutamas.

Kolmandal jaanuaril pidin minema ühe tüdrukuga(oli võp Rootsis, võibolla on huvitav fakt), keda siit Freibergist tunnen juba suvest, uisutama. See aga jäi katki, sest kui uisuplatsini jõusdime sadas ladinal vihma ja tuul pidi juuksed peast viima. Otsustasime kohviku kasuks. Rääkisime niisama ja veetsime seal korralikud 2 tundi. NB: kõik toimus saksa keeles. Siis pidin koju jooksma, sest minu betreuerin(kontaktisik) pidi minuga kokku saama. Tedagi tunnen juba suvest, sest tema korraldas meile keelelaagrit. Üli tore noor neiu(oli võp Soomes). Jõudsin siis koju ja tema lobises seal mu perega. Istusime seal natuke ja läksime siis kahekesi kohvikusse. Ikka sinna samasse kust just tulin. Kohvik MoMo on üüüli mõnus ja seal on nii maitsvad kakaod. Jällegi istuime seal päris pikalt ja kõik toimus saksa keeles. Ta ise arvas, et see vesltus näeb välja rohkem inglise, vene ja saksa segu, sest ta ka keeltefanaatik.

Neljandal pidin mina juba kooli minema. Jälle uus kool, jälle uued inimesed. Kooliks seekord privaatkool. Põhjuseks ainuüksi see, et perelapsed käivad ka seal. Mulle öeldi, et kui mulle seal ei sobi, siis võin tavalisse gümnaasiumi ka minna. Siiamaani pole midagi mu meelt muutnud ja käin seal koolis edasi. Kool on veidi teisiti üles ehitatud. Esimesest kuni üheksanda klassini käivad ühes klassis „koos” kahes erinevas vanuses lapsed. Näiteks esimese ja kolmanda klassi lapsed koos, teise ja neljanda klassi lapsed koos jne. Siin on küll ka see, et käidakse esimese, teises jne klassis aga klasse teatakse värvi ja looma järgi. Mina käin näiteks mustas(pääsukeses). Veel on siis koolis alati kolmanda tunni ajal nö vaba õpe. Sa saad õppida mingiks tööks või korrata tunnitööd või tegeleda oma lemmik õppeainega(saad kasutada erinevaid õpikuid ja ülesandeid, sest igas klassis on väike raamatukogu vastavale klassiastmele). Niisama seal ei istuta, sest sa pead iga päev kirjutama mida tegid ja kuidas arvad, et läks ja kas soovid selle teemaga veel tegeleda, kui raske see sinu jaoks oli jne. Nädala lõpus antakse see leht õpetajale ja tema annab sinu nädala kohta tagasisidet. Kui tavaliselt on koolid ülesehitatud ühe kindla süsteemi peale, siis siin koolis saad sa lõpetada kooli nii üheksandas, kümnendas,(võibolla üheteistkümnedas ka), kaheteistkümnedas kui kolmeteistkümnedas klassis. Käi koolis kaua tahad või sa võimeline oled.

Õpetajad ja õpilased on tõesti väga siirad ja tunnevad ennast koolis vabalt. Kõik tunnevad kõiki ja kui uus õpilane(ehk mina) kooli tulin siis näiteks üks viienda klassi poiss küsis kas ma olen uus ja küsis nime jne. Ühesõnaga nagu ma juba ütlesin kõik tunnevad kõiki. Sa oled inimene mitte number, nagu üks tüdruk mulle ütles. Kool ise väga uhke ei ole, arvestades, et see privaatkool. Ehitatakse küll uus maja aga see võtab veel natuke aega. Hetkel asub kool vanas kortermajas. Ahsoo ja, mina numbri mõistes käin 10ndas klassis aga mõned tunnid teen ka 11nda klassiga. Näiteks inglise keel või siis kui 10ndal klassil eksamid on. Siin koolis on tunniplaan mul selline, et ülenädala on erinev plaan, ehk A-nädal ja B-nädal.

Kaks päeva käisin siis nädala lõpust koolis ja esmaspäeval tegin kohe inglise keele proovieksami kaasa. See oli kõige lihtsam asi, mida ma kunagi tegema olen pidanud. Tegin 4tunnise eksami 1,5 tunniga. Üks harjutus, kus ma pidin saksa keele kirjutama ajas mind veidi segadusse, et miks nüüd järsku saksa keel siia eksamisse segati aga mis seal ikka. Kõigest ei peagi aru saama. Kolmapäeval oli saksa keele eksam, seda ma ei hakanud isegi proovima, sest kirjandi kirjutamine on minu jaoks praegu teiselt planeedilt. Sellel päeval olin ma teise vahetusõpilasega Itaaliast üheksanda klassiga koos. Esimesed tunnid olid füüsikad ja siis oli meil vabaõpe, selleks läksime oma klassi tagasi ja tegelsime oma asjadega. Tegin matemaatikat, et ennast veidi reedeseks proovieksamis valmis panna. Siis tuli pärast seda tundi meiega üheksadnasse klassi kaasa veel kaks tüdrukut kes olid oma eksamiga juba lõpetanud. Üllatus üllatus, nad olid tunnid ära vahetanud ja tegid nüüd 1,5 tundi vabaõpet. Tegin jälle matemaatikat, mis mul muud üle jäi. Ja siis kui see tund läbi lõpuks sai läksime tagasi oma klassi juurde, sest eksam oli läbi ja taheti veel füüsikat teha, sest esmaspäeval tuleb selle eksam. Jess, ma sain teha tol päeval 4tundi füüsikat ja üle 2h matemaatikat. Milline võrratu päev. Ausalt ei tea kuidas ma selle päeva üle elasin.

Järgmine päev oli esimeseks tunniks informaatika ehk arvutiõpetus. Ootasin midagi sarnast eesti omale aga ei. Nad ei tegele siin programmide õppimisega mida uurimistööks või tulevikuks vaja läheb, diagrammide või jooniste tegemist pole(võibolla varem oli). Nad teevad kodulehte ja programeerivad.??Okei.

Reede oli siis matemaatika proovieksam. Tegin seda ka kaasa suure hurraaga ja siis kui töö kätte sain ei olnud see just meelakkumine. Olen seda kõike õppinud aga kui need teemad on juba kaks aastat tagasi läbi võetud ja ma pole ca kaheksa kuud korralikult matemaatikat õppinud, siis aju jooksis tupikusse. Isiklikult olin väga pettunud kui ei suutnud funktsioonide ülesannet teha, aga eks elu õpetab, lapsed, eks elu õpetab. Tehke matemaatikat kaasa.

Õhtu poole käisin hostema, õe ja vennaga värsket piima toomas. Saime lehmi paitada ja vasikad said meie käsi lutsutada. Kiisupoegadest oli kahju, neid väntsutati seal nagu poleks homset.

Meil sündisid siin detsembris jänku beebid, lausa kaheksa tükki. Nüüd peab neid pudelist toitma ja heina all koguaeg soojas hoidma, sest jänku emme ei elanud pärast poegade ilmaletoomist pikalt.

(1/8)

Laupäeval arvasin, et lebotan kodus, aga kus sa sellega. Hostema üritab mind koguaeg kellegagi koos midagi tegema saata ja tol päeval pidin ma ühe tüdrukuga kokku saama, keda ma kunagi pole kohanud. Ja siis ma mõtelsin, et see ei tohiks mulle midagi uut olla, kellegi uue koju sisse marssida. Olen siiski vahetusõpilane ja paljude inimeste eludesse sisse sadanud. Ühesõnaga, läksin õhtupoole tolle tüdruku ja tema (ma arvan)poisiga, võibolla parima sõbraga pitsat tegema. Käisime poes ja ostsime asjad valmis, panime kodus pitsa kokku ja ahju. Siis lobisesime niisama ja kuulasime erinevaid laule ja pärast pitsa söömist vaatasime Miss Undercover'it. Just enne seda õhtut lugesin kellegi blogist, et Taanis on kõik nii kallis ja kõik, isegi just tutvunud inimesed, enda koju ehk siuke hygge. Ja ma ei kujutanund seda üldse ette, minna kellegi koju keda sa võibolla korra ainult näinud oled. Aga nüüd ma lendasin kellegi korterisse sisse, keda ma üldse näinud polnud, niiet mis seal ikka. Tore õhtu oli, pole midagi halvasti öelda. Tuleb ainult enda mugavustsoonist välja astuda. Nii imelik kui see ka poleks, pärast viite kuut siin elamist, pean ma ikka oma mugavustsoonist välja astuma. Kuigi see on raudselt palju palju suuremaks läinud, lihtsalt ma praegu ei saa sellest nii hästi aru. Käisin tol päeval ka meist paarisaja meetri kaugusel tasuta miniloomaaias.

Pühapäev algas kirikuga, lõuna ja siis läksime mulle kappi tooma. Jah, mul pole siiamaani kappi toas ehk mu riided on kõik klaveri peal. Kell 18 läksin ma eelnevalt mainitud Rootsis käinud tüdrukuga teatrisse, Loriot vaatama. Oli küll kohti kus ma naljast aru ei saanud või tekst liiga keeruline, kuid olen üpris üllatunud kui palju ma tegelikult seal aru sain. Sellistel hetkedel, kus sa saad kõva häälega ja pisar silmas teatris kaasa naerda, keeles mida sa viis kuud tagasi ei osanud, saad sa aru, kui imeline on vahetusaasta.(Ärme jäta kõrvale neid raskeid hetki, aga you get what I mean)

Nädalavahetusel tuli Freibergi lume asemel paks udu.

Fun fact: saksas on komme kallistada oma sõpru kui sa nendega kokku saad ja ära lähed. Mis mulle alguses tundus veidi imelik, aga siis ma mõtlen selle peale, et osades riikides eksisteerivad põsemusid.

Not so fun fact: Siiamaani küsitakse vestluse jooksul võõraste inimeste poolt kas ma ikka saan saksa keeles üldse millestki aru. Jah, ma ütlesin sulle seda juba 57 korda, kas me palun saaksime jutuga natuke kaugemale minna kui oot sa nüüd ikka said aru või? Väike nõuanne laiale maailmale, kui juhtute kohtama vahetusõpilast, siis kohelge teda nagu inimest, sest kui ta ei saa millesti aru, siis ta küsib või ütleb, et ei saanud aru. Eksole?