Ma pidin jälle uued püksid ostma
Mis on vahepeal toimunud?
Peale vaheaega olen siin vaikselt oma elu elanud. Emotsioonid käivad üles alla ja just selle kohta on paar võpi postitanud ka tekstid, mis mulle väga meeldisid.
Mia Jaansoo- võp Itaalias
„...And boy let me tell you, exchange year just makes you feel all (and i really mean all) emotions that there are in this world and it's a "definitely" for a person as emotional as me. It's crazy and it's a rollercoaster and some days are good and some days suck and some days you have it all figured out and some days you are just lost and you cannot do absolutely anything about it. But luckily, there are also moments, just like these, when I get lost in something so important to me and I feel like home, completely, all over again.”
Viktoria Jefimova- võp Ecuadoris
„...exchange has been on of the best decisions of my life, but also one of the hardest ones. november hasn't been emotionally easy but i am okay. everything is going uphill now and i can feel it. sometimes people think that exchange year is always fun, adventurous and positive but the reality is completely different. and that's why it's so challenging, but so so so worth it. i am so insanely lucky to be here and grow through all those experiences...”
31.oktoobril oli vaba päev Halloween/Reformatsionstag. Ukse taga käidi ka kommi nurumas. Käisin esimest korda varjupaigas ja õhtul hostema ning noorema õega kirikus. (Olen Saksamaal käinud rohkem kirikus ja muuseumites kui oma elu jooksul kokku)
Järgmine päev peale kooli käisin juuksuris, mida ma juba pikalt oodanud olin, sest lühikeste juustega on juuksekasv kohe märgata. Minu üllatuseks oli juuksur nii kallis, et ma seisin korra šokis kassa juures, et kas ma ikka sain õigesti aru, et ma pean maksma kokku 120€? Eestis maksin ma värvimise ja lõikuse eest alla 50€ ja minu arvates palju parema tulemuse eest.
Laupäeva hommikul aitasin hostemal taimed kompostihunnikusse viia. See hunnik on paarisaja meetri kaugusel kuhu terve küla iga mingi aja tagant saab asju viia. Too hommik siiberdasid inimesed edasi tagasi oma kärude, autode ja traktoritega(jah siin on igalühel üks). Sain seal ka šoki osaliseks. Olen suur kirbukate fänn, ja muidugi enne kui siia tulin, sai Dresdenis ka nendes käidud. Leidsin sealt suure värvilise jope, lemmik siiamaani. Ühel vanahärral traktoril oli täpselt sama jope. Palun öelge mulle kuidas on võimalik, et ma kannan sama jopet, mille ma ostsin kuskilt kirbukast mitmesaja kilomeetri kauguselt, ühe mehega 1000 elanikuga külast?
Hiljem läksime IKEAsse, minu esimene külastus. Ostsin sealt endale minikaktused ja arvati, et ma olen seal ka töötaja, kuna kandsin kollast kampsunit. Ma olin korra väga segaduses, miks mingi mees mu käest mingit vahekäiku küsib.
Tundidest nii palju, et inglise keeles analüüsime raamatut, vene keeles õpime sõnavara, kehalises mängime nüüd korvpalli(imestan et meeldib, pole kunagi sellega hakkama saanud), matemaatikas õpime integraali(õpetaja teeb kõik kuidagi väga segaseks), kunstis joonistame/maalime oma maastiku pilte. Need on tunnid kus ma kaasa teen, teised siuksed veidi rohkem tagaplaanil hetkel.
Keel, keel, keel...Kodus ja trennis ja igalpool mujal räägin saksa keeles, vigadega aga ikkagi. Koolis seevastu, olen suutnud kuidagi mitte üldse seda teha. Mis on natuke halb, aga eks ma siin vaikselt vahepeal viskan kuskile paar sõna, sest minuga räägitakse saksa keeles ka ja imelik on koguaeg inglise keeles vastata.
Teisipäeviti ja kolmapäeviti käin õhtuti zumbas. Teistel päevadel, kas siis peale tunde või vabade tundide ajal hüppan jõusaali. Reedeti käin loomadevarjupaigas abiks, kus käin koertega jalutamas, paitan kasse, mängin nendega ja natuke koristan.
10.november oli meil klassiga fachtage. Mis on nö. huvipäev või midagi taolist. Me käisime (bio)taaskasutuskeskuses. Mõnesmõttes oli huvitav näha kuidas see kõik seal töötab, aga väga väga raske on keskenduda kui see hais mis su ümber on paneb su silmad vett jooksma ning sa ei suuda suu ega nina kaudu hingata, sest lihtsalt väga rõve on.
Aa ja kõigile vahetusõpilastele kes siiamaani mu blogi on suutnud jälgida, siis palun ma väga palun pange endale telefoni või igasse võimalikku kohta teated, et kellelgi on sünnipäev. Sest mina unustasin oma emme sünnipäeva ära. Järgmine päev helistasin koju, mõtlesin et suudan mingi hea põhjuse välja mõelda, aga mis seal ikka. Vigu tuleb tunnistada.
Üks päev otsustasin, et ma tahan oma püksid katki kukkuda..jälle. Järgmine paar läks. Oli pime ja külm ja super libe, ma otsustasin teha pöörde kõnniteele ja sealt ma ka kadusin. Õnneks tuli välja, et ma polnud see hommik ainuke, kes kõhuli lendas. Paar inimest minu klassist ja õed nägid ka inimesi lendamas.
Mida vanemaks sa saad, seda rohkem inimesi sa tunned ja seda rohkem tuleb jõulukingitustele raha kulutada. Väiksena sa said neid ja elu oli lill, ärge saage valesti aru, anda on ka jube tore aga see raha mis sinna alla läheb...vaesel vahetusõpilasel pole kerge.
Mõnel pühapäeval käin hostisaga kirbukal kaasas. Seekord toimus see õhtul ja läbi kahe korruse. Tavaliselt hommikul ja esimesel korrusel. Seal oli nii palji rahvast, et said ainult ühe sammu kaupa edasi astuda kui suur mass otsustas edasi minna.
21.november oli imeline päev. Eelmisel pärastlõunal oli seina peal kirjas, et meie inglise keele ja geograafia tunnid on ära jäetud. Ehk teisipäeval oleks olnud vaid kolm tundi. Siis aga saime hommikul sõnumi, et matemaatikad olid ka ära jäetud, ehk ma läksin kooli ainult üheks füüsika tunniks ja pärast läksin uurisin natuke ühte kirbukat mida ükskord poole silmaga nägin.
Reedel tegin meie YFU Eesti snapchati kontol takeoverit ehk näitasin 400le inimesele oma päeva siin Saksamaal. Võite kasutajale pilgu peale visata: adayintheworld7, iga natukese aja tagant teeb üks võp kuskilt maailmanurgast ülevaadet oma päevast.
Kaks asja mida olen siin märganud: inimesed ei kanna helkureid, hommikuti on pime ja õhtuti on pime ja mõnikord ka päeval ja lampe siin igalpool ei leia, seega kottpimedus valdab kogu maad. Jube on vaadata kuidas kuskilt pimedast ilmub järsku inimene välja ja auto paneb rämedalt blokki, et inimest mitte alla ajada. Ratastega on hoopis teine lugu, nendel on helkureid ja tulesid nii palju peal, et võib pimedaks jääda.
Teine asi on see, et jõusaali garderoobis öeldakse inimestele tere ja headaega kui sisse või välja lähed, mis minu jaoks on kohutavalt imelik, aga mis seal ikka, oludega tuleb kohaneda.
(Meie kass otsustas teise korruse katuseakna juurde ronida)
Lugemiseni!