Jalgratas on mu teine nimi

Vaheaeg!!

Eeldus: Miia istub kodus ja vaatab ära mitu tuhat filmi.

Tegelikkus: Ma tegelikult tegin midagi ja vaatasin ainult 5 filmi.

Esimesel vaheaja päeval tundsin, et pean midagi tegema, sest kaks nädalat on ees ja ma ei saa lihtsalt kodus istuda. Uurisin siis natuke interneti avarustes kas siin lähedal matkaradasid on, et ma saaksin oma pead looduses tuulutada. Leidsin siin mõned kohad ja hostema oli väga elevil, et ma midagi teen ja kodus ei lösuta. Läksin umbes kell 11 kodust välja. Pidin sõitma siis teise linna, rattaga muidugi. „Matkadest” metsa- ja matkaradadel nii palju, et silte sakslased metsaradadel ei armasta ja ma olen 99,9% kindel, et ma leiutasin seal oma rajad. Paar korda kadus rada üldse lihtsalt ära. Lõpetasin järsku keset põldu. Keset metsa leidsin ka väikese vaatlustorni, kust polnud mitte midagi vaadata. Lisaks oli eelneval ööl natuke vihma sadanud ja rajad meenutasid rohkem rabasid ilma puitradadeta. See tähendas, et mu ketsid olid läbivettinud ja porised. Mu püksid olid samasugused ja ega ratas ka puutumata ei jäänud. Kohutav. Aga selles päevas oli kaks head asja: ma tegin trenni, sõitsin kokku üle 35km rattaga ja ega see ratta vedamine läbi pori pole ka kõige kergem tegevus. Pluss ma sain väga kenasid pilte.

Vahetusõpilasena on tihti selliseid hetki, kus sa ei saa aru mida sulle räägitakse ehk iga päev, eriti alguses. See pühapäev oli just selline päev. Hostema rääkis midagi, et lähme kuskile. Ja olen aru saanud, et Saksa keeles on sõnu, mis kõlavad väääga sarnaselt. Üks näide: Start ja Stadt. Mina arvasin, et me lähme linna ja oleme tund aega umbes seal. Noh, sest see aeg käis jutust läbi ja kuna ma olin juba nii maha jäänud sellest millest me rääkisime siis ütlesin lihstalt: „Jah, ma tulen ka.” Istusime hostemaga siis ratastele ja hakkasime sõitma. Noh olime siis oma nö. linnast möödas ja mõtlesin, et äkki lähme teise linna, kuna siin kõik väiksemad linnad üksteise kõrval. Jaa, siis me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Küsite kui kaua? 1h.. See oli sõidu aeg sinna, mitte seal olemise aeg. Ja kuhu me siis välja jõudsime? Sõudmisvõistluse starti.. Olime seal umbes-täpselt 10 minutit, vaatasime kuidas neli võistkonda startisid ja sõitsime tagasi. Sõidu lõpus istusime õnneks maha meie pere lemmikusse jäätisekohvikusse ja sõime korraliku koguse jäätist. Sõitsime kokku 30km. Ütleme siis nii, et sakslastele meeldib rattaga sõita, olenemata ilmast ja teekonna pikkusest. Tänu sellele, et olen siin igapäev ise ka rattaga sõitnud ei olnud see sõit mulle raske. Kui keegi oleks mind sellistele rattasõitudele viinud esimesel nädalal kui ma siia jõudsin, oleksin olnud nagu surnud makaron.

Teisipäeval jõudsin ka sõbranna poole. Tahtsin nii väga lihtsalt õhtut kus ma saan istuda ja filme vaadata ja süüa. Seda me tegime. Tundsin ennast nagu normaalne inimene, kes käib sõbra pool ja see on okei. Pole sunnitud ega pole vastukarva. Värvisime mu küüned ka uuesti ära. Polnud saanud uut maniküüri peale seda, mis Freibergis sain odavalt. Odavalt. See millised mu küüned nüüd välja näevad, on kohutav. See rikkus mu küüned nii ära. Kui maha hakkasin võtma, siis see oli nagu klaas ja nii kõvasti küünte küljes kinni. Käisime lähedal oleva järve ääres ka, kus ta suviti koguaeg käib. Mega armas koht, ütles, et hakkab mind siia vedama kui soojaks jälle läheb.

Neljapäeval käisime hostema ja õdedega vaatamas lossi, Schloss Gottorf. Jällegi polnud mind informeeritud kuhu me läheme. Istusime autosse ja hakkasime sõitma, lõpetasime kena lossi ees. Sees oli suur mitme korruseline muuseum erinevate perioodide kunsti ja lossi muutumise ajalooga.

Sellel õhtul juhtus midagi kohutavat. Minu telefoni viskas pildi taskusse ja enam tööle ei läinud. Ehk minu edasine elu toimus ilma telefonita.(NB: uue telefoni sain 2.novembril)

Reedest pühapäevi olime Berliinis. Sõit algas hommikul kell 11. Sinna jõudes olime sõitnud kolme rongiga ja ega Berliinis ilma S-Bahni ja U-Bahnita ka saa. Õnneks polnud see rongide vahetamine midagi uut, sest ega see süsteem Londoni omast nii palju erinegi. Viisime oma asjad siis kell 16 motelli ja läksime linna. Kuna olen suur taaskasutuse fänn ja Humana oli mu lemmik Eestis, siis siin, oi siin ei saa võrreldagi seda. Me läksime viie korruselisesse Humanasse, VIIS. Kurb fakt oli aga see, et kõik vintage ja muud asjad mis mulle just silma jäid olid super kallid. Niiet, eestlased ja specially Sandra, hinda seda, mis eesti Humana sulle odavalt müüb. Imede ime, ei ostnud ma sealt midagi. Pärast läksime Brandenburgi värava juurde. Õhtul on see nii kena. Esiteks on seal väga vähe inimesi ja teiseks need tuled, mis selle peale näitavad teevad selle nii armsaks(kui seda saab värava kohta öelda). Teine päev algas hommikul kell 7. Läksime hommikust sööma ja siis mööda linna ringi vaatama. Esimesena läksime Berliini müüri äärde. Mulle käis kuidagi nii vastukarva see, et inimesed pilte seal tegid. Ärge saage valesti aru, East side Gallery, kus graffitiga seintele joonistatud on, seal muidgi, aga see kus räägitud ajaloost ja seinad peaaegu puutumatud. Miks? Tundus kuidagi vale. Järgmisena läksime Reichstag hoonesse. Seal käisime kuplis, mis sinna 1999.aastal ehitati. Seal sai lugeda hoone ajaloost ja näha 360-kraadist vaadet linnast. Enne hoonesse sisenemist pidime läbima kontrolli, kõigepealt kas me oleme külastusnimekirjas ja siis turvaväravad. Ikkagi parlamendihoone.

Järgmine koht oli olümpiastaadion. Vau see oli suur. 74 475 pealtvaatajat mahub sinna ära. Võimas oli seal seista. Seina peal olid seal ka kuldmedali võitjad mingitest aastadest kivisse kirjutatud. Hostema oli palju rohkem elevil, et ka eestlane seal nimekirjas oli(Kristjan Plausalu). Käskis kohe hostõel pilti teha.

Läksime vaatama Holokausti mälestusmärki. Jällegi piltide tegemine ja nendel ronimine(osad inimesed reaalselt ronisid nende peal) tundus imelik.

Järgmine koht oli mu lemmik. Šokolaadi Ritter Sport pood. Oii kui palju erinevaid sorte seal oli + sa said lasta endale teha oma enda šokolaadi, valid enda lemmikasjad jne. See oli ainuke koht kus mina raha raiskasin. Ostsin 16 erinevat ehk 1,6kg šokolaadi. Need kes mind tunnevad, teavad, et mul pole mingit probleemi see kõik ise ära süüa. Ja ma maksin nende eest ainult 17€, mis minu arvates on väga hea hind selle šokolaadi jaoks, sest Eestis minu mäletamist mööda on see kallim. Siin on see šokolaad, oleneb milline maitse, 0,69€ või 1€ või 1,2€.

Õhtul käisime Peeter Pani burgeri restoranis söömas. Neid on Berliinis mitu ja need olid ääreni täis.Teenindus oli olenemata suurest rahvamassist kiire ja väga super. Saime oma toidu kätte umbes 15 minuti pärast ja kui te oleksite näinud kui palju seal inimesi oli siis..Väga maitsev oli ka. Ma ei tea kas asi oli selles, et olin näljane või tõesti oli burger väga hea. Eks tuleb tagasi minna kunagi.

Viimasel päeval käisime ühte kirikut vaatams, mis Teise Maailmasõja ajal pommitamises kahjustada sai. Sõitsime ka kahekorruselise bussiga mööda Berliini ringi ja nägime veel paari vaatamisväärsust, kas siis uuesti või mitte. Koju jõudsime õhtul, jälle peale kolme rongi sõitu.

Ostsin Berliinist postkaarte ka, et need siis armsate kirjadega Eestisse saata, aga mina kes on elus vist ühekorra kirja saatnud ja see ka kui ma olin alles 7-8.aastane, ei tulnud see välja. Panin margid peale ja kirjad postkasti, aga pärast tegin väikse avastuse, et mark pidi olema kallim, kui see, mille mina sinna peale panin. Niiet minu viis postkaarti on suure tõenäosusega kuskil saksamaa prügikastis.(Viiest kolm on kohale jõudnud. Kaks teadmata kadunud.)

Teise nädala teisipäeval läksime õdede ja hostisaga Hansa Parki. Läksime sinna tund aega ja mõtlesin, et oleme seal paar tundi ja lähme koju tagasi, aga ei. Me olime seal reaalselt terve päeva. Üheks põhjuseks oli see, et õhtuti on seal „tulede paraad”. See nägi tõesti lahe välja. Sain seal ära proovitud ka üli suured ameerika mäed. Eks on kindlasti suuremaid aga Linnanmäkiga ei saa neid võrrelda. Paar korda kartsin oma elu pärast ka aga eks see on tavaline kui ootad järjekorras kus atraktsiooni kiirus ulatub 127km/h ja algus on pimedas ja kohe pärast seda „kukud alla” 67. meetri kõrguselt. Aga mulle Hansa Park meeldis, väga armas koht, erinevad teemad läbisid parki ja tegevust leidus kõigile.

Neljapäeval käisin sõbrannaga linnas. Käisime ka all you can eat restoranis. Pärast oli natuke paha olla, liiga palju sööki pole hea. Tahtsin sellel päeval minna ja vahetada ära ka oma ninarõnga. Ootasime siis ühe salongi ukse taga, kus töötaja pidi umbes kell 15 tagasi jõudma. Mõtlesime, et 10 minutit siia sinna, aga ei ta jõudis natuke enne kella 16 ja siis ütles, et augustaja ei tule täna... Siis sõitsime teise kohta ja lasin seal ära vahetada. Teine salong on ka muidgi ebareaalselt imelike lahti oleku aegadega. Teisipäevast reedeni kell 16-18. Imekombel sattusime sinna õigel ajal. Asutsime läbi ka telefoni parandusest, kus sain teada, et telefon ei lähegi enam tööle. Vesi on saatanast ütleme siis nii.

Laupäeval oli noorema õe sünnipäev. Kuna ma vanema õe sünnipäeva hommikul ei olnud kodus, siis ma ei teadnud kuidas neil sünnipäevahommikud toimuvad. Keegi midagi erilist ei teinud. Ülesse sünnipäevalast ei lauldud ja kooki ei söödud. Kinke sai ta aga rohkem kui ühe. Terve kappipealne oli täis.

Pühapäeval oli YFU kohtumine õpilastega kes siin lähedal on. Kokku oli meid 13(3 Mehhikost, 1 Argentiinast, 1 Ecuadorist, 1 Tšiilist, 2 Usast, 1 Bulgaariast, 1 Tšehhist, 1 Itaaliast, 1 Türgist ja mina) pluss kõikde perekonnad. Alustasime söömisega. Kõik võpid tõid midagi enda riigile tavapärast süüa. Mina viisin kama ja kiluvõileibasid. Imekombel maitsesid mõlemad asjad kõigile. Kama kohta küsiti väga palju: Mis seal sees on? Millal te seda sööte? Kas seda süüakse puuviljadega? Jne. Küsiti ka mis kala see leiva peal on, aga kahjuks pole mul õrna aimugi kuidas seda ühtegi teise keelde tõlkida. Isiklikult arvan, et minu kiluvõilevad oli kõige paremad, sest teiste toidud olid kuidagi maitsetud. Ärge võtke südamesse. Ootasin palju rohkem Mehhiko toidust, vürtsi ja erinevaid maitseid aga ei.

Siis jagati meid kolme gruppi: võpid, vanemad ja õed-vennad. Meie oma grupis rääkisime ja tegime paar ülesannet. Kuulsin ka kuidas teistel saksa keelega läheb, sest pidime saksa keeles ainult rääkima. Umbes pooltel oli saksa keel väga väga hea, põhjuseks ka eelnev saksa keele õppimine koolis. Teised pool, kaasaarvatud mina, olid halvemas seisus keelega, aga saime hakkama. Pärast kodus hostema ütles, et üks hostisa oli talle öelnud, et mul on väga hea saksa keel ja ma räägin ilma aksendita. Ma arvan, et tal vedas ja ta kuulis just neid lauseid mida ma öelda oskasin. Aksendi kohta..endale mul tundub, et mul on kohutav aksent. Võibolla ta lihtsalt võrdles mind teiste võpidega.

See oli minu vaheaeg. Päevadel, kus ma midagi ei kirjutanud, olin ma arvatavasti hõivatud jõusaali, filmide ja lugemisega.

Lugemiseni!