Fotosessioon maisipõllul

Laupäeval käisin NordArt muuseumis väljapanekut vaatamas. Sealt leidsin päris lahedaid töid ja mõni töö pani imestama kuidas selline asi üldse ühest riigist teise toimetati. Eestlaste töid oli seal ka, mina märkasin vaid ühte neljast.

Kell 16.00 käisin hostemaga linnaväljakul, kus tegi oma valimiskampaaniale veidi promo linnapea?

Nii palju kui ma tema tekstist aru sain, lubas ta paremat haridust ja paremaid sõiduteid. Miks on kõik lubadused poliitikutel nii sarnased? Võiks teha midagi erakordset, sest ega neid eelmisi lubadusi ka väga tihti ei täideta.

Pühapäeval käisin hostisaga kirbuturul, mis siin iga kuu toimub. Müüdi seal kõike sokkidest kuni ratasteni välja. Ma arvatavasti ostaksin sealt igast pahna kokku aga ma üritasin ennast tagasi hoida ja jätsin oma rahakoti seekord koju.

Ühel päeval sain ka kõne, et minu kadunud raha on mulle tagasi kantud. Head uudised. Kasutasin kõne tegemiseks koolikoridori ja klassiõde ütles pärast, et tegelikult ei tohi koridorides telefoni kasutada. Põhjust teada ei saanud.

Koolinädal algas vaikselt ja midagi imetabavat ei toimunud. Küll aga jäeti tunde ära see nädal pea igapäev. Esmaspäeval religiooni topelt tunnid, teisipäeval füüsika, neljapäeval füüsika ja vene keel. Kolmapäev käisin peale oma lühikest koolipäeva hostõega Kielis. Käisime seal kirbukates nagu mulle kohane. Ütleme siis nii, et Kiel pole just midagi erilist. Vähamelt minu jaoks ei olnud seal midagi imepärast. See nägi välja nagu suurem versioon minu kodulinnast/koolilinnast ja seal lihtsalt taidles ringi rohkem inimesi.

Kui tagasi tulime oli ummik veelgi hullem kui sinna minnes kuna silla peal on avatud vaid üks sõidurada. 120.alas autod seisid, mis minu jaoks on esmakordne.

Neljapäeval toimus mul käsipall ja trenn oli seekord minu jaoks palju korralikum kui esimene. Sain ka midagi lõpuks kaasa teha. Olen märganud, et trennid ei ole siin enamasti lühemad kui 2h. Minu hostõdede iluvõimlemine kestab üldse 4h...Käsipalli juurde tagasi: tegin siin ühe kiire ostu käsipalli jaoks. Nimelt kannavad nad kõik firma Hummel lühikesi pükse ja särke ja sokke. Selline tavaline riietus eriti just selle spordiala jaoks. Särki veel ei leidnud, aga püksid ja sokid sain. Ise imestan, et olen valmis trenni minema lühikeste pükstega. Pole ma kunagi olnud lühikeste pükse kandja.

Vedasin ennast ka jõusaali, mis tähendas, et pidin sõlmima lepingu. Üks noor naisterahvas täitis seal minuga pabereid ja küsis kus koolis ma siis ka käin. Kui tuli välja, et ta ka lõpetas sama kooli paar aastat tagasi siis jäime natukeseks lobisema. Hiljem kui ära hakkasin minema siis üks mees adminn/treener kes minuga eelmine kord seal asju ajas tundis mu ära ja tervitas mind lausa nimepidi. Varsti tean juba kõiki siin linnas vähemalt nägupidigi ja kui juba praegu ütled võõrastele tänaval Moin või Hallo, siis mõne aja pärast on päris keeruline.

Reedel kutsus üks paralleelikas mind laupäevaks enda juurde. Tore on ennast lõpuks tunda nagu normaalne inimene, keda ka kuskile kutsutakse. Pärast sain teada, et ta oli ka vahetusõpilane USAs. Nende kodus aga räägitakse vene ja saksa segu, sest üks vanemad on Moldovast ja Kasahstanist. Sain ka parktiseerida oma vene keelt taaskord. Väga keeruline on tegelikult keelt vahetada. Aju jookseb kokku kui tuled kodust kus kuuled saksa keelt ja siis räägid sõbraga inglise keeles ja siis pead järsku vahetama vene keele peale.

Tüdruku ema pani mind seal majas pea kohe tööle. Lõikusin tomateid ja katsin lauda, järgmine hommik viisin tema jaki tema tuppa jne. Pärast öeldi, et siis tunned ennast nagu pereliikmena. Kuulda sain veel sellist lauset, et kuna ma meeldisn sellele emale väga siis ma pole enam tütre sõber vaid pereliige ja pereliige teeb tööd ka.

Hiljem õhtupoole tulid külla ka nende sugulased ja kohe tutvustati mind neile ka. Kuidas siis muidu ja vestlus venis kohe pikemaks. Väga meeldivad inimesed, kohe üldse polnud sellist tunnet et oleksin seal majas esimest korda.

Fun fact: tema juurde minnes tuleb ületada kanal, mis tähendab, et pead minema väikese praamiga üle vee. Sinna peale mahub umbes täpselt 8 autot ja ratturid/jalakäijad. Seal on pidevalt pikk järjekord. Kahju on vaadata kuidas autod seal seisavad, kuigi praam sõidab üle kuskil 1-2 minutiga.

Pakkusin oma hostperele välja variandi, et teeksin neile mingi hetk Eesti rahvus/tavatoitudest laua. Siis aga hakkasin mõtlema ja hostõega arutlema mis ma lauale paneksin. Tegin avastuse, et väga suur osa Eesti toitudest sisaldavad liha/piima tooteid ehk minu hostõde, kes on vegan saaks proovida vaid paari asja.

Pühapäeval toimus hostõe 19.sünnipäev. Külla tulid vanaemad, vanaisad, tädid ja nende lapsed. Kokku oli meid vist 17. Neile meeldib siin väga kätt suruda, vahetpole kas sa oled lapselaps, õde, vend või kesiganes. Läksin siis ühele hostvanaemale ennast tutvustama ja kui kätt surusin libistas ta vaikselt paberisse keeratud viie-eurose mulle näppu. Nii ta tegi igale oma lapselapsele. Teise üllatuse osaliseks sain kui tädi viskas mulle kätte šokolaaditahvli. Oli juba tunne, et polegi mitte õe sünnipäev vaid minu.

Alustasime söömist tordist. Sünnipäevalaulu ei lauldud, mis minu meelest nagu käib sünnipäeva juurde. Laua peal oli viis erinevat kooki/torti, proovisin kahte ja sõin veel vahvleid ja küpsised ja närisin juustu pulkasid sest ainult magusast ei suuda isegi mina ära elada. Pärast minu üllatuseks sõime veel kartuleid, hapukoore/koore kastmega. Niiet kõht sai päris korralikult täis.

Vahepeal käisime õdede ja täditütre ning tädipojaga jalutamas ning tegime paar pilti.

Kui külalised ära läksid siis mängisime neljakesi ühte kaardimängu ja ühte lauamängu. Noorem hostõde on siuke naljatera ja saan sellest aina rohkem aru kui keel tuleb ja tema ennast minu ümber mugavamalt tunneb. Täna saime pisarateni naerda kui ta omas mullis ühte kohta vahtis ja kõhtu loksutas kus vesi sees loksus. Keegi meist ei saanud hingata sest nalja oli nabani.

Lugemiseni!